Emakeelaastale pühendatud jutuvõistlus 21. märts marys
Emakeelepäeval sai alguse Emmaste kooli jutuvõistlus!
Osaleda saavad kõik Emmasteotsa noored ja täiskasvanud, kes soovivad end jutukirjutamises proovile panna.
Selleks, et jutuvõistlusele oma töö esitada, tuleb kõigepealt valida endale sobiv looalgus ning kirjutada sellest edasi põnev jutt.
Valmis lugu tuleb tuua 29.märtsiks koolimajja või Emmaste raamatukogusse.
Kõik tööd vaatab üle žürii, kuhu kuuluvad liikmed Emmaste lasteaiast, Emmaste raamatukogust, Emmaste eakateklubist, Hiiumaa Arenduskeskusest ning Vanalinna Hariduskolleegiumist.
JUTUALGUSED:
SUURTELE (5.-9.kl ja täiskasvanud)
Kell oli just kümme saanud ja ma pesin parajasti hambaid, kui kuulsin koputust välisuksele. Võpatasin ja jooksin ust avama. „Ilmselt ei oska sa arvata, miks ma siin olen,” muigas võõras, kui teda kohkunud näoga silmitsesin.
Ühel tuulisel pärastlõunal leidsin ma oma postkastist ühe kirja. Ja mitte tavalise kirja. Kiri oli pandud suurde punasesse ümbrikusse ja ümbrikul polnud aadressi peal. Oli ainult minu nimi.
Mari ärkas mingi imeliku krabina peale. Ta avas silmad, aga ei märganud mitte midagi kahtlast. Õieti ei märganud ta üleüldse mitte midagi. Toas oli kottpime.
See oli täiesti tavaline kevadpäev. Istusime kogu perega õhtusöögilauas. Ma poleks iial arvanud, et üheainsa õhtusöögiga võib nii palju muutuda. Kõiges oli süüdi muidugi mu vend. Nagu tavaliselt.
„Lõpuks ometi!” hüüatas Tom kergendatult, kui nägi sõpru mööda teed lähenemas. Poiss jooksis sõpradele vastu, kuid taipas liiga hilja, et need polnud need, keda ta oodanud oli.
Kolmapäev, 5. juuli
Kallis päevik, ma vihkan kolmapäevi kogu südamest.
Vaikses koridoris olid lähenevad sammud eriti hästi kuulda. Tegin end nii väikseks kui sain. „Miks ma ometi pidin neid mitte kuulama!” ahastasin ma mõttes umbes tuhandendat korda.
„Soovid sa juua?” päris Ann mu käest seitsmeteistkümnendat korda selle õhtu jooksul. „Ei, aiäh,” vastasin mina. Samuti seitsmeteistkümnendat korda selle õhtu jooksul.
Mart oli väiksest saati olnud väga hea jooksja. Kooliajal saatis kehalise kasvatuse õpetaja ta igal aastal mõnele võistlusele, kus poiss üpris edukalt teiste endasuguste nobejalgadega rinda pistis ja vahel ka poodiumile pääses. Tippsportlast temas ometi ei saanud. Alles mõni aeg tagasi sai Mart aru, kui kasulik on omada kiireid jalgu.
Tundsin kunagi üht poissi, kes kandis ainult siniseid riideid. Mõni ei pannud seda tähelegi. Mõni aga pidas teda veidrikuks. Kui ma tema käest küsisin, miks ta seda teeb, puikles ta alguses kõrvale, siis aga rääkis mulle selle loo.
VÄIKESTELE (3.-4.kl)
Sadas juba kolmandat päeva. Kõik oleks olnud hästi, kui oleks sadanud vihma. Või äärmisel juhul rahet või lund. Seekord aga tilkus tumedatest pilvedest hoopis midagi muud.
Kaua aega tagasi, nagu rääkis mu vanaisa, elasid siin maal hoopis teistmoodi inimesed. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga vanataadi jutu järgi valitses neid väga õel ja pahatahtlk kuningas, keda rahva seas Kivisööjaks kutsuti.
Varem ei olnud ma näinud ühtegi kassi, kes oskaks rääkida. Kurr seevastu ei rääkinud ainult eesti keelt, vaid ka...
Mind äratas mitmehäälne rõõmus sünnipäevalaul. Kõik oleks olnud tore, ainult et mul polnud sünnipäev.
Sain jõuludeks lisaks legoklotsidele, tohutule kommikuhjale ja joonistusplokile ka karbitäie värvipliiatseid. Ja need polnud mitte tavalised pliiatsid.
Ühel pärastlõunal koolist koju jalutades leidsin ma kraavipervelt üsna nukra välimusega määrdunud kilekoti. Kuigi koti välimus polnud kiita, pani selle sisu mind väga üllatuma.
„Mis su lemmikvärv on?” päris mu uus pinginaaber minult esimesel koolipäeval. See oli esimene kord, kui temaga rääkisin. See oli esimene kord, kui teda üleüldse nägin.
Ühel hommikul ärgates otsustasin, et olen terve päev vait ja ei räägi kellegagi sõnakestki. Ometi polnud see sugugi nii lihtne.
„Ma olen maailma parim pannkoogiküpsetaja!” kiitles Paul vahetunnis. „Eks tõesta!” muigasin mina. Tegelikult polnud see esimene kord, kui Paul seda väitis. Ometi oli see esimene kord, kui julgesin talle vastu astuda. Nimelt olin üsna kindel, et julgen selle uhke tiitli enda nimele kirjutada.
Mu ema rääkis kunagi, et väiksena oli ta suurim unistus õppida lendama. See ei jäänud ainult unistuseks- ema tegi selle nimel palju tööd.
PISIKESTELE (1.-2.kl)
On jutualguseks "Minu lemmikvärv on..."
Emakeelepäeval sai alguse Emmaste kooli jutuvõistlus!
Osaleda saavad kõik Emmasteotsa noored ja täiskasvanud, kes soovivad end jutukirjutamises proovile panna.
Selleks, et jutuvõistlusele oma töö esitada, tuleb kõigepealt valida endale sobiv looalgus ning kirjutada sellest edasi põnev jutt.
Valmis lugu tuleb tuua 29.märtsiks koolimajja või Emmaste raamatukogusse.
Kõik tööd vaatab üle žürii, kuhu kuuluvad liikmed Emmaste lasteaiast, Emmaste raamatukogust, Emmaste eakateklubist, Hiiumaa Arenduskeskusest ning Vanalinna Hariduskolleegiumist.
JUTUALGUSED:
SUURTELE (5.-9.kl ja täiskasvanud)
Kell oli just kümme saanud ja ma pesin parajasti hambaid, kui kuulsin koputust välisuksele. Võpatasin ja jooksin ust avama. „Ilmselt ei oska sa arvata, miks ma siin olen,” muigas võõras, kui teda kohkunud näoga silmitsesin.
Ühel tuulisel pärastlõunal leidsin ma oma postkastist ühe kirja. Ja mitte tavalise kirja. Kiri oli pandud suurde punasesse ümbrikusse ja ümbrikul polnud aadressi peal. Oli ainult minu nimi.
Mari ärkas mingi imeliku krabina peale. Ta avas silmad, aga ei märganud mitte midagi kahtlast. Õieti ei märganud ta üleüldse mitte midagi. Toas oli kottpime.
See oli täiesti tavaline kevadpäev. Istusime kogu perega õhtusöögilauas. Ma poleks iial arvanud, et üheainsa õhtusöögiga võib nii palju muutuda. Kõiges oli süüdi muidugi mu vend. Nagu tavaliselt.
„Lõpuks ometi!” hüüatas Tom kergendatult, kui nägi sõpru mööda teed lähenemas. Poiss jooksis sõpradele vastu, kuid taipas liiga hilja, et need polnud need, keda ta oodanud oli.
Kolmapäev, 5. juuli
Kallis päevik, ma vihkan kolmapäevi kogu südamest.
Vaikses koridoris olid lähenevad sammud eriti hästi kuulda. Tegin end nii väikseks kui sain. „Miks ma ometi pidin neid mitte kuulama!” ahastasin ma mõttes umbes tuhandendat korda.
„Soovid sa juua?” päris Ann mu käest seitsmeteistkümnendat korda selle õhtu jooksul. „Ei, aiäh,” vastasin mina. Samuti seitsmeteistkümnendat korda selle õhtu jooksul.
Mart oli väiksest saati olnud väga hea jooksja. Kooliajal saatis kehalise kasvatuse õpetaja ta igal aastal mõnele võistlusele, kus poiss üpris edukalt teiste endasuguste nobejalgadega rinda pistis ja vahel ka poodiumile pääses. Tippsportlast temas ometi ei saanud. Alles mõni aeg tagasi sai Mart aru, kui kasulik on omada kiireid jalgu.
Tundsin kunagi üht poissi, kes kandis ainult siniseid riideid. Mõni ei pannud seda tähelegi. Mõni aga pidas teda veidrikuks. Kui ma tema käest küsisin, miks ta seda teeb, puikles ta alguses kõrvale, siis aga rääkis mulle selle loo.
VÄIKESTELE (3.-4.kl)
Sadas juba kolmandat päeva. Kõik oleks olnud hästi, kui oleks sadanud vihma. Või äärmisel juhul rahet või lund. Seekord aga tilkus tumedatest pilvedest hoopis midagi muud.
Kaua aega tagasi, nagu rääkis mu vanaisa, elasid siin maal hoopis teistmoodi inimesed. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga vanataadi jutu järgi valitses neid väga õel ja pahatahtlk kuningas, keda rahva seas Kivisööjaks kutsuti.
Varem ei olnud ma näinud ühtegi kassi, kes oskaks rääkida. Kurr seevastu ei rääkinud ainult eesti keelt, vaid ka...
Mind äratas mitmehäälne rõõmus sünnipäevalaul. Kõik oleks olnud tore, ainult et mul polnud sünnipäev.
Sain jõuludeks lisaks legoklotsidele, tohutule kommikuhjale ja joonistusplokile ka karbitäie värvipliiatseid. Ja need polnud mitte tavalised pliiatsid.
Ühel pärastlõunal koolist koju jalutades leidsin ma kraavipervelt üsna nukra välimusega määrdunud kilekoti. Kuigi koti välimus polnud kiita, pani selle sisu mind väga üllatuma.
„Mis su lemmikvärv on?” päris mu uus pinginaaber minult esimesel koolipäeval. See oli esimene kord, kui temaga rääkisin. See oli esimene kord, kui teda üleüldse nägin.
Ühel hommikul ärgates otsustasin, et olen terve päev vait ja ei räägi kellegagi sõnakestki. Ometi polnud see sugugi nii lihtne.
„Ma olen maailma parim pannkoogiküpsetaja!” kiitles Paul vahetunnis. „Eks tõesta!” muigasin mina. Tegelikult polnud see esimene kord, kui Paul seda väitis. Ometi oli see esimene kord, kui julgesin talle vastu astuda. Nimelt olin üsna kindel, et julgen selle uhke tiitli enda nimele kirjutada.
Mu ema rääkis kunagi, et väiksena oli ta suurim unistus õppida lendama. See ei jäänud ainult unistuseks- ema tegi selle nimel palju tööd.
PISIKESTELE (1.-2.kl)
On jutualguseks "Minu lemmikvärv on..."
